Ma olen nüüd viimased paar päeva mõelnud, kui väga Jumal mind ikka armastanud on, et ta pakub mulle aina erinevaid võimalusi, et saaksin minna, teha, olla.. See on hea meie Jumala juures, et elu pole selline stabiilne, vaid kogu aeg toimub midagi põnevat, kui me vähegi laseme, aga samas kui korraks rutiini langed, siis ei taipa ära, kui palju Jumal tahab meid muuta, kasvatada. Mäletan, kui eelmine aasta Kolgatal tegime mingi noortekas annitesti, siis ma olin nii kinni endas, et ma armastan tuttavat seltskonda, keskkonda jne ja tulemused olidki suht, et sobib püsivateks ürituste eestvedajaks jms. Selles mõttes tol hetkel ei olnud ma end kordagi lahti lasknud, ei andnud endale võimalust muutuda, saada kellekski. Kristlasena on parim see, et me oleme tegelikult pidevas muutuses ja ei teagi tegelt, milline homne päev kujuneb või mida me enda juures õppida võime. Nt nüüd Soomes olles avastasin, et olen suht selline viriseja ja vinguja tüüp ning midagi aeg edasi, seda vähem see mulle enda juures meeldis. Tahaks end selles parandada. Tahaks teha kõikke rõõmsa südamega, usaldades täielikult Jumalat. Olla hea eeskuju, nautida elu,.. Kodugrupis arutasime selle üle, et praegu vallalise tudengina on mul kasutada piiramatut aega, ressursse jne. Praegu on parim aeg elamiseks, enda tundma õppimiseks, et hiljem saaks panna praktikasse kõik selle, mida enda kohta teada said. Selline ootusärevus sees ja värin ka, et huvitav milline ma homme olen, kuidas muutunud!
