Täna juhtus 3D harukordne asi, et jutluse ajal tuli üks füüsilise puudega naine sisse ja hakkas vastama igale retoorilisele küsimusele, mille Jaks esitas. Alguses on jah naljakas, aga mingil hetkel kui pidi tõsiseks jääma, hakkas see kohutavalt segama teisi. Ma saan sellest täiesti aru, aga samas probleemi lahendada ainult seda püüdes välja visata, ei ole just ka eriti inimlik. Mida rohkem nad püüdsid teda välja ajada, seda rohkem naine rääkima hakkas. Kõik seal loomulikult, et rääkige väiksemalt jms, aga lõppude lõpuks jäi naine ikka sinna ukse juurde istuma. Enam-vähem terve jutluse pidas ta seal vastu, kuni siis tuli palveaeg ja pärast seda sai päästmisotsus teha. See ajas naise uuesti elevile ja ta hakkas tänama Jumalat, et too teda päästnud oli ja just siis mu oma kogudusevend ütles talle üsna sapiselt kaks sõna: ole vait! Ahh.. Need sõnad on mul kummituslikult peas ja ma ei saa nendest lahti. Teenistuse lõpus mu süda nii valutas ja ka siiani ei anna see juhtum mulle kuidagi rahu.
Kui lihtne on käia koguduses, kus kõik on ühesugused nn normaalsed inimesed ja keegi ei sega meid. Oi kui mõnus oleks nii. Aga kui tuleb keegi teistsugune, siis ei oska me kuidagi inimlikuks jääda ja hakkama kasutama samat taktikat, mis bussideski näeme, et püüame sellest kodutust iga hinnaga lahti saada, et buss ei haiseks ja meil oleks hea. Ma ei suuda üldse kannatada sellist suhtumist. Aga mis siis kui mina oleksin see teistsugune, kas sa püüaksid siis ka kõigest väest minust lahti saada?
Me vajame Jeesust ikka niiii väga!
