Ma olen selline inimene, kes kardab kohutavalt uusi asju, kogemusi, sest ma tea, kuidas peaks täpselt käituma või juhtub kui asju niimoodi või teistmoodi. Aga täna oli nii veider, kuidas ma tegin ilma mingi hirmuta valmis tervelt 3 purki moosi ja nad tulid välja täpselt nii head kui ma lootsin, et esimesel korral õnnestub. Miks on nii, et ühel hetkel võid olla maailma enesekindlam inimene ja teisel hetkel täiesti kokku variseda ning igatseda asju, mis olid vanasti? Oh, oleks ometi nii, et Jumal ei tahaks, et asjad, millega ma olen harjunud, muutuksid. Oleks ju elu niiviisi hea, aga jah, siis me ei jõuaks ju kuskile ja magaksime maha kõik selle, mida Jumal meie eludes tahab veel teha. Hmm..
Eile arutasime Avega seda, kuidas nüüd ülikoolis alates, oleme pigem mitte-oodanud teatud kuupäevi, nt mina ei tahtnud kohe üldse jaanuarit, sest siis oli anatoomia-füsioloogia eksam ja siis ei tahtnud, et tuleks aprill, sest hakkas peale praktika. Siis kui praktika kätte jõudis, siis oli juba tore, aga see ootusaeg oli hirmuäratav. Tahaks, et oskaksin öelda, et enam ma ei karda midagi, aga eks see ole ka omaette kasvamise vaev. Eks Jumala koos ole võimalik.
Ja sooviksin siis omalt poolt veelkord ka Triinule palju õnne sünnipäevaks ja kingiks annan talle ühe enda tehtud moosi! :D
Ja sooviksin siis omalt poolt veelkord ka Triinule palju õnne sünnipäevaks ja kingiks annan talle ühe enda tehtud moosi! :D
