See on nii huvitav, kuidas, kui sa satud mingil põhjusel youtube´i lehele, siis sellest haardest on nii raske välja saada. Eile öösel ma läksin korraks youtube´i, et kuulata ühte uut laulu, mille ma avastasin ja siis suutsin vaadata mitu head tundi SYTYCD tantsuvideosid. Ja see on lausa uskumatu, kuidas ühe video lõppedes automaatselt vajutad järgmisele või siis on olemas need playlistid, mis lausa iseenesest vahetavad sul videod ära. Ja loomulikult kaob ära ka uni, mis ongi tegelikult ainuke motivaator, et magama minna. Justkui, et kui annad sõrme, siis kaotad käe.
Tunnen tihti, et ma ei viitsi, mul on suva, ma ei taha, ma ei oska, ma ei kõlba. Kuidagi on seetõttu tihti mu sees selline tühi tunne ja enamjaolt arvan, et ainus, mida ma ka teha saaks, on seda ignoreerida, sest abi küsida on nii raske, kuna ma ei oska teistele seda ka kirjeldada, mis mu sees ka toimub. Aga siis on need juutuubi videod, mis neelavad elult tunde, mida tegelikult kunagi tagasi ei saagi ja hiljem seisad (seisan) Jumala ees ning imestad (imestan).
