Äärmiselt hea ja julgustav on olnud osa saada Rootsis Livets Ordi kiriku noorte Youth konverentsist ja sellest imetoredast eestlaste grupist, kes sinna läksid. Ma arvan, et ei suuda eales tänada Jumalat kõige eest, mis ta minu ellu on toonud ja võimaluste eest, mis ta mulle pidevalt annab. Kui Rootsi poole teele asusin, siis olin ma omadega nii läbi, valdas täielik motivatsioonipuudus ja seest tundsin end tühjana. Ongi, kui kaotad korraks Jumala silmist, siis tunned, et saa mitte millegagi hakkama ja ausalt enam ei tahagi midagi teha. Reisil olles aga oli mul võimalik uuesti armuda Temasse, kes mind on loonud. Mul on nii hea meel, et Tema otsib meiega pidevalt suhtlust ja ta tahab meid teha terveks. Mul on hea meel ka, et Ta paneb meid pidevalt proovile, et me ei jääks laisaks ning annab võimaluse teha asju esmakordselt, nagu laulda Sikiga karaoke pubis Jambalayat!, või siis tõlkida konverentsil teenistuse inglise keelest eesti keelde! või siis kõndida ringi mööda imeilusat Uppsala linna! või siis saada osa Joaqvim Lundqvisti jutlusest, kuidas me oleme erinevad valgused maailmas ja kuidas Jumal saab meid kõiki kasutada! (säästupirn! :D) või siis mängida arvukaid kordi Phase 10 ja ikka kaotada punktidega ning sellest siiski rõõmu tunda, kuna seltskond on lihtsalt niivõrd hea! või siis pidada kodugruppi koos kallite Raeli, Mari, Eva, Maarja ja Sikiga! või siis süüa liiga palju Rootsi lauas! või siis tantsida ühekoos eestlastegrupiga tagasiteel vene muusika taustal ning laulda kaasa kõvasti ja valesti kikilipsu laulu! või siis olla koos inimestega, kes armastavad ka Jumalat! åh vad jag älskar dig, Jesus!
Nüüd tuleb siis jõuda koolis ka veidi järele, et siis jälle maha jääda. Järgmine nädal lahkun jälle Eestist, et minna Soome Maata Näkyvissä festivalile ajakirja Pluss jaoks videointervjuusid tegema. Üsna põnev november on olnud peaks ütlema!
