Ma ei suuda uskuda, et juba on pea poolteist nädalat möödas ja mu töine kliiniline õe praktika läbi. Ütleks selle kohta, et see Uroloogia ja neerusiirdamise osakond oli superhea. Kõik personal seal ja mu kursaõde Anna, kellega me koos olime ja keda ma tundma õppisin, olid minu vastu lahked. Ma veel muretsesin, et äkki sattun mingisse nõmedasse kohta, aga jah Jumal oli minu vastu helde. Praktika oleku aja ma ühelgi opil ei käinud. Mõtlesime küll algul, et tore oleks ära käia, aga kui me protseduuride ruumis nägime, kuidas üks peenike toru pandi kusejuhasse, et välja aidata neerukivi ja me pidime olema raskete röntgeniriietega, kuna seda tehti kiirguse all ning peab ka lisama, et kogu see aeg valitses toas haudvaikus, siis jah, ei läinudki. Tegime seal Annaga pigem osakonna tööd ja aeg-ajalt viisime pt opile ja tõime neid sealt tagasi. Praegu oli sellest küllalt. Küll tuleb ette ka muid võimalusi. ;) Muidu juhendajaid oli mul kokku täiega palju, ütleks lausa, et enamus osakonnast tahtis meiega tegeleda ja õpetada. Samas kõik tegid asju erinevat viisi. Küll minulgi areneb välja viis, kuidas mida teha. Seniks aga õpin, kuidas oleks kõige mõistlikum ja patsiendi tervist hoidvat teha. Kusjuures, praktikal olles pidin aina kasutama vene keelt ja üks patsientidest, kes ei osanud väga eesti keelt, aga sai vähemalt midagi aru. Ta rääkis aina, kuidas ta võtab mu kaasa Jõhvi, et ma venekeele selgeks saaks ja täna pakkus mulle, et ma ta 23 aastase pojaga abielluksin, sest siis saaks selle keele kindlalt suhu. Jah, keele tahaks küll selgeks saada, siis oleks väga palju lihtsam hakkama saada.
Nüüd aga siis tuleb poolteist nädalat paberitööd ja muidu asjaajamisi kodus. Olengi juba peaaegu kodus Tallinnas!
