Enamuse ajast olen ma koos Nastjaga ja tihti juhtub nii, et kui me sööma lähme, siis mingil pohjusel me istume yksi. Ma ei teagi täpselt, kuidas, aga täna louna ajal kysisin ma talt, et kas ma olen liiga vaikne, liiga tagasihoidlik, et inimesed meiega jutustama ei tule. Ma olen ise pyydnud palju vestlusi siin alustada, aga keegi pole tahtnud suhelda inglise keeles ja noh see soome keel veel selge pole. Kuigi me karastame end, nt täna hommikuse teenistuse ajal istusime kahekesi ilma tolketa. Ytleme nii, et oli see alles lahe tund aega. Mina sain enam- vähem aimu, mis toimub, aga vaene Nastja yritas aru saada, kus yks sona algab ja teine loppeb.
Ok, mu motted jooksevad veits laiali, aga igatahes lähen nyyd tagasi algse loo juurde, olime sööklas ja tundsin, et tahaks endale rohkem inimesi korvale, kui tuli kamp missioni tiimi tyype ja hakkasid meiega suhtlema. Vot sellised vaiksed asjad teevad päeva kohe palju paremaks. Ja kokkuvottes ei tunnegi nagu oleks moni alien, vaid tavaline tyttö.
