Nonii.. vaimuannid!

Ma olen teist päeva külastamas piiblikooli omade loenguid vaimuandidest ja ütleme nii, et need on olnud senimaani väga "huvitavad". Tegelt lisaks, et lausa põnev on.  Kui juba alustada sellest, et need toimuvad soome keeles, kõneleja räägib äärmiselt kiiresti ning viskab väga palju nalju, millest ma heal juhul pooltest aru saan. Ütleme nii, et molutada ja niisama seina vahtida, seal loengus ei saa!

Selle teemaga kaasneb alati vaidlemine, et mis värk selle keeltes rääkimisega ikkagi on. Kas peaks taotlema või mitte? Imelik mõte, mis praegu pähe tuli, et mingil määral on Jumal mulle siingi Soomes andnud  keele tõlgendamise võime, sest ilma selleta ei saaks ma ikka mitte midagi aru. Mu keeleõpetaja aina kiidab mind,  et mul on loomulik keelevaist, aga ma ikka vaatan, et appi kui laisk ma olen. Võiks ju praeguseks kõneleda juba normaalselt, aga ma ikka hoian end tagasi. Ei teagi miks! 

Sööklalood

Läksin lõunasöögi ajal siis magustoitu võtma ja seal oli selline koogi tükk (vähemalt ma arvasin, et on)  ning sinna sai peale panna kas moosi, suhkrut või marjakisselli. Mõtlesin siis, et ah uputan seda tükki siis kissellis. Istusin sõprade juurde lauda, kui mu sõber märkas mu magustoidu kaussi ja hakkas hämmastava pilguga seda jõllima. Ma küsisin siis, et mis juhtus ja ta küsis, et miks ma pannkoogi ära uputasin?  Tuli välja, et see kook, oli pannkook. Ups! Aga noh see polnud selline tavaline ümmargune nagu meil Eestis on, vaid ahjuplaadi peal tehtud ja siis tükkideks lõigatud ning kui aus olla, siis see ei näinud üldse pannkoogi moodi välja.  Ma hakkasin siis seletama, et noh mulle meenutas see ahjuvormi moodi kooki ja me uputame seda tavaliselt kas piima või kisseliga. Ta jäi siis sellega enam-vähem rahule, kuni üks teine soome sõber lauda istus ja märkas mu magustoitu. Ning ta küsis kõigilt me lauanaabritelt, kas mu magustoidu taldrik pole imelik. Aga noh, kokkuvõttes mu magustoit oli ikka hea, olenemata, kuidas ma seda sõin, aga nad meenutavad seda lugu ikka..  jah, imelik eestlane oma kisseliga! 

Kodutaevas

Suur vanker

Mind on alati hämmastanud see, et kui on tähine taevas, siis kuidagi alati ma leian üles Suure Vankri tähtkuju. ning selle nägemine rõõmustab mind, tunnen, et olen justkui kodus. Eile oli mul siin võimalik üle pika aja jälle tähti näha ja neid oli taevas nii palju. Mõnikord ma tunnen, et ma võiks neid tähti vaadata tunde. Miski nagu kutsub vaatama üles, aga tavaliselt on maa märg või kael hakkab valutama või miljon muud häda veel. Aga eile kui ma vaatasin, siis otse sõbra maja ukse ees oli suurelt Suur Vanker. See oli ilusaim, mida ma eelnevalt näinud olin. Mõtlesin sellele, kuidas Jumal selle imeilusa maailma lõi, aga samas jättis paljud asjad raskesti mõistetavaks. Kuidas me näiteks näeme ükstapuha mis maailma punktis samu tähti? Ja kui ma siis istusin trepi peal ja vaatasin seda tähtedekogumit, siis tundsin end nii hämmeldunult. Hakkasin mõtlema Taevale ja sellele, milline see viimne kojuminek on! Ja mu südamesse tuli rahu ja teadmine, et parim on alles ees. Kui Jumalal on minuga plaan täidetud, siis ta võtab mind koju ja ma saan igavesti ülistada Teda. Jah, on aeg tunda end hästi enda kehas, sest minu elu on väärt elamist! 

Ma teen, mida ma kunagi pole teinud

See kolmapäeval saime endale ylesandeks jäädvustada kaamerale kõik, mida me teeme yhel päeval, et inimesed näeksid, millega me siin tegeleme. Loodetavasti järgmiseks nädalaks saan selle yles pandud ja siis jagan linki. Kui me mõtlesime Nastyaga, mida me taustaks paneme, siis ta pakkus välja, et võiks uuesti kirjutada laulu nagu me Unhappy Bearile seda tegime. Et säästa vaeva, et otsida taustamuusikat, mida võib allalaadida tasuta.

Oma peas ma mõtlesin, et oota ma ei kirjuta laule, ma ei laula yksida, ma ei tee videosid, aga siin olles nagu tulevad sellised väljakutsed ja siis lihtsalt pead neid täitma. Imelik, kuidas Jumal viib kokku ysna sarnased inimesed, kes yhiselt võivad teha muusikat. Mis siis, et ma ei oska professionaalselt laulda või tema kitarri mängida. Pole vahet me saame hakkama kuidagi ja ma olen tänulik selle eest.

Defineeri heli

Meediatöö üks osa on oskus mängida kaablitega ja nagu ma läinud nädalavahetus teada sain, siis neid eri tüüpe on USKUMATULT palju ning kui aus olla, siis ei jäänud nendest enamus mulle ka meelde. Aga point on vähemalt selles, et ma saan nüüd vähemalt aru, mida inimesed teevad. See küsimus on mind alati vallanud. Tahaks nagu aidata, aga ei oska kuidagi aidata ja pidevalt küsida ka teiste käest ei tahaks.Hea, et ma nüüd vähemalt oskan! :)

Aga tegelt sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin öelda, et  veetsin imelise nädalalõpu helipuldi taga. Olen imetlenud neid inimesi alati, kes seal suure puldi taga julgevad olla. See on alati tundnud minu jaoks midagi ületamatut, aga kui sul on selline õpetaja nagu minul sel nädalavahetusel, siis saab ka kõige keerulisem nuppude ja liugudega masin loogiliseks. Mul on hea meel, et ma saan nüüd aru, mida mingi nupp teeb ja ma tunnen end vähemalt enesekindlamalt. Aga ma avastasin, et üliraske on defineerida, mida sa parasjagu kuuled. Kas see on selline tuhm, terav, kajav vms ja siis panna seda inglise keelde. Ja siis veel see, et kui sa suudadki kuidagi seda defineerida, siis mida sa teed, et seda heli parandada.

Ma olen kindel, et Jumal on andnud meile kõigile annid. Peale seda nädalavahetust tean, et helipuldi taga mässamine pole minu jaoks, seda ma ei oska kuulduga eriti palju ette võtta. Jah, valjudus on lihtne, aga toonid.. ai-ai-ai, see on raketiteadus. Minu sõbranna Nastya aga oli selles nagu kala vees. Eks igaühele oma. Nii ongi tegelikult parem, kui kõik ühe ala peal ei ole, aga me saame teistelt väga palju õppida. Tuleb vaid võtta vaevaks, et pingutada! 

Mõtle täna, kuidas defineerida heli?

Rahutus

Uskumatu, kuidas mulle üldse ei meeldi rahulikult istuda ja puhata. Olen siin lühikese aja jooksul korduvalt tundnud sellist sisemist rahutust. Tahaks koguaeg õppida midagi uut või teha, aga algne kooli ajakava on tehtud pigem nii, et meil oleks rohkem aega, et tundma õppida inimesi ja võtta aega vabalt. Aga ma nagu ei oska nii suhelda. Ei oska minna suvaliselt inimeste juurde ja suhelda vabalt nagu mõned tüübid siit.  Aga eks see ole ka omaette ülesanne mulle seda õppida.

Tunnen veel, kuidas ma ei oska üldse lõõgastuda. Mäletan, et kui ma peale õnnetust üles ärkasin, siis olid mu õlad pidevalt pinges ja kui aus olla, siis on nad seda siiamaani. Ma ei oska võtta enam asju vabalt. Tunnen, et keha on kogu aeg pinges ja ehk sellepärast olen ma ka pidevalt rahutu, sest ei oska midagi peale hakata, selle jäiga kehaga, mis mulle jäänud on. 

Hea on aga teada, et Jumal armastab mind ka sellisena nagu ma olen. Tihti närvidele käiv ja rahutu, ütleme nii, et minuga võib-olla pole kõige lihtsam koos õppida, aga ma tean, et minuga saab kõik korda. Asjad lahenevad.  Täna oli mul imeline võimalus koos aega veeta Nuorisotyölinja tüüpidega: Laura, Joel, Sami, Dawson, Aino, Salome, Sakari, Nastya. Alguses oli veits veider, aga kui me rääkima hakkasime ja mängima lauamängu, siis tundsin, et olen kodus, mis siis, et kogu aeg vahetati suhtluskeelt ja ma poolest juttust aru ei saanud. Tuletan siis endale meelde, et...


Everything is going to be OK! Kaikki tulee olemaan kunnossa! Kõik saab korda! Bсе будет хорошо!

Vaikus

Olen siin olnud nyyd peaaegu nädala ja lausa uskumatu, kui kiiresti tegelikult aeg läheb, isegi siis kui midagi ponevat toimumas pole. Vaikselt harjun siin selle kohaga, inimestega ja olen Jumalale tänulik selle voimaluse eest.

Enamuse ajast olen ma koos Nastjaga ja tihti juhtub nii, et kui me sööma lähme, siis mingil pohjusel me istume yksi. Ma ei teagi täpselt, kuidas, aga täna louna ajal kysisin ma talt, et kas ma olen liiga vaikne, liiga tagasihoidlik, et inimesed meiega jutustama ei tule. Ma olen ise pyydnud palju vestlusi siin alustada, aga keegi pole tahtnud suhelda inglise keeles ja noh see soome keel veel selge pole. Kuigi me karastame end, nt täna hommikuse teenistuse ajal istusime kahekesi ilma tolketa. Ytleme nii, et oli see alles lahe tund aega. Mina sain enam- vähem aimu, mis toimub, aga vaene Nastja yritas aru saada, kus yks sona algab ja teine loppeb. 

Ok, mu motted jooksevad veits laiali, aga igatahes lähen nyyd tagasi algse loo juurde, olime sööklas ja tundsin, et tahaks endale rohkem inimesi korvale, kui tuli kamp missioni tiimi tyype ja hakkasid meiega suhtlema. Vot sellised vaiksed asjad teevad päeva kohe palju paremaks. Ja kokkuvottes ei tunnegi nagu oleks moni alien, vaid tavaline tyttö.