Rahutus

Uskumatu, kuidas mulle üldse ei meeldi rahulikult istuda ja puhata. Olen siin lühikese aja jooksul korduvalt tundnud sellist sisemist rahutust. Tahaks koguaeg õppida midagi uut või teha, aga algne kooli ajakava on tehtud pigem nii, et meil oleks rohkem aega, et tundma õppida inimesi ja võtta aega vabalt. Aga ma nagu ei oska nii suhelda. Ei oska minna suvaliselt inimeste juurde ja suhelda vabalt nagu mõned tüübid siit.  Aga eks see ole ka omaette ülesanne mulle seda õppida.

Tunnen veel, kuidas ma ei oska üldse lõõgastuda. Mäletan, et kui ma peale õnnetust üles ärkasin, siis olid mu õlad pidevalt pinges ja kui aus olla, siis on nad seda siiamaani. Ma ei oska võtta enam asju vabalt. Tunnen, et keha on kogu aeg pinges ja ehk sellepärast olen ma ka pidevalt rahutu, sest ei oska midagi peale hakata, selle jäiga kehaga, mis mulle jäänud on. 

Hea on aga teada, et Jumal armastab mind ka sellisena nagu ma olen. Tihti närvidele käiv ja rahutu, ütleme nii, et minuga võib-olla pole kõige lihtsam koos õppida, aga ma tean, et minuga saab kõik korda. Asjad lahenevad.  Täna oli mul imeline võimalus koos aega veeta Nuorisotyölinja tüüpidega: Laura, Joel, Sami, Dawson, Aino, Salome, Sakari, Nastya. Alguses oli veits veider, aga kui me rääkima hakkasime ja mängima lauamängu, siis tundsin, et olen kodus, mis siis, et kogu aeg vahetati suhtluskeelt ja ma poolest juttust aru ei saanud. Tuletan siis endale meelde, et...


Everything is going to be OK! Kaikki tulee olemaan kunnossa! Kõik saab korda! Bсе будет хорошо!